Esimene päev oli vihmane, aga ägeee! Õnneks oligi planeeritud bussisõit ja ekskursioonid piiriäärsetes külades, kus elanike arv on langenud kuuesajalt kolmekümnele. Seal on nii ilus ja muinasjutuline..arvatavasti sellepärast, et mind paeluvad paadid, rahu ja vaikus, mis seal valitseb. Ja paat on nendes külades olemas igaühel. Vaatasime sisse nunnakloostrisse ja EMT saatis ravikindlustuse paketi, olime vene võrgualas.Kui vihm järgi jäi ja kodused andsid päikesepaiste lootust, panime telgid ülesse:
Edasi kuulasime loengut kaladest: saime aimu keda tohib püüda ja keda mitte ning kes tohib ja millega tohib ja kuna tohib ja..oeh. Lõpuks tuligi päike välja ja sääsk näris mind mokast, mille tõttu see muidugi paiste läks. Aga kala saime ka!
ussid otse Poolast:
Ja meie õhtusöök. Kokku püüdsime lausa 6 kala (4 meie instruktori poolt küll) kuid kaks pidi ära surema ja üks tuli alamõõdu pärast vetet tagasi lasta. Ja ütleme nii, et mulle meeldis rohkem kalu pildistada, kui neid püüda
Õhtul istusime kõik lõkke ümber soojas ja mõned õnnetud kuivatasid papusid ka. Kala maitses hästi ja vahukommid läksid ka peale
Kell 12 oli öörahu, aga mida polnud, oli rahu. Ja mis telkimine see surnuaia küljeääres on, kui keegi või miski ei hirmuta. Umbes pool 2 öösel kostus väljast sellist väga tungivat ja valju(nagu läbi võimenduse) hingamist mis kõlas nagu: PAHHH ,see kõlas korduvalt ja oiiiiii kui õudne oli! Kõik jäid hoobilt tasaseks ja mina hakkasin suurest hirmust laulma. Hommikul oli arutamist palju ja õpetajad ei kuulnud midagi..
beautiful views!
ReplyDelete