1. päev
Kodust hakkasime lennujaama poole sõitma kell 3 öösel/hommikul. Põnevus oli suur, ei maganud silmatäitki. Ma ei saa tegelikult reisidel üldse magada, tunnen nagu raiskaks sellega aega. Igatahes edasine sõit viis meid Münchenisse, kus saime paar tundi lennujaamas patseerida, siis sõitsime juba Barcelonasse. See lend oli jube, kuna närv oli tohutu. Selline tunne, et paigal püsida ei saa ja tahaks nutta ja naerda. Teadsime ju, et hostõed on kohe lennujaamas vastas. Mu rahustamisele ei aidanud kaasa ka trollid stiuardessid, kes väitsid et lennukis pole vetsu! Olgu, tagantjärele on naljakas..Huvitav palju nad selliseid udupäid ikka lennukis näevad. Maandudes tahtsin lihtsalt ära joosta, miskipärast kartsin hirmsat moodi, kuigi olime ju Juditiga(mu hostõde) ennem suhelnud. Võta nüüd kinni seda inimeselooma. Lõpuks, kui üksteist kallistada saime, oli närv ühe kerge Hispaania tuuleiiliga puhutud. Olin veendunud, et olen väga laheda ja minuga sarnase tüdruku otsa sattunud. Saime kohe jutupeale ja ei pidanud üksteise pilku vältima, õnneks. Sõitsime rongiga kodulinna, mina pildistasin igat kuramuse maja, mis teele jäi ja teised said mu üle naerda. Rongid on neil seal põhine liiklusvahend, nagu meil trammid/trollid Tallinnas ja terve rongitee saab imetleda rannikuäärt ja imeilusat sinist merd. Olin kõik need viis päeva ehtsas kutsikavaimustuses.
Kui me koju jõudsime, hakkasid ema ja 12-aastane vend just pere pesamunale lasteaeda järgi minema. Nägin nemad kohe ära ka. Perenaine seal oli ilus ja nooruslik ja vene nimega kusjuures-Olga. Inglise keelt keegi väga ei rääkinud, aga mina sain oma üllatuseks nendest päris hästi aru. Ju siis need kolm nädalat hispaania keele õpet tasusid end ära. Muide, nemad seal räägivad katalani keelt, mis on veidi erinev hispaania keelest. Ühesõnaga resident oli seal kolme koruseline ja majas käidi välisjalanõudega, mis oli minu jaoks kõige kummalisem. Kui olin kõik toad ära näinud, sõime ema valmistatud pastat ja puhkasime veidi. Õhtul läksime Alina ja Irenega kuskile teise linna kohvikusse ja jalutama. Meil midagi osta ei lubatud, kõik oli hostpere kulul, mis oli aeg-ajalt natuke eestlaslikult ebamugav, aga ääretult armas. Made me feel special.
2. päev
Teine päev oli täpselt sama kirju, kui see pilt. Äratus oli kell kuus, pidime jõudma kooli. Juditi jaoks jätkusid tavalised tunnid ja meid pandi istuma raamatukokku, kus saime teada Hispaania ja Kataloonia ajaloost, vahepauside ajal tuiasime mööda koolimaja ringi ja tekitasime kaasõpilastes palju ärevust. Suuremal lõunapausil saime uurida ümbrust ja otsida paaniliselt mingitki söögikohta. Lõpuks leidsime ühe, kust saime ühe saiakese..Pärast koolipäeva külastasime Irene ja Alina kodu ja sõitsime poole grupiga Barcelonasse, et kõndida ühe suure mäe otsa, kust nägi tervet linna! Vaade oli otseloomulikult erakordne ja parasjagu filmiti seal ka muusikavideot. Tagasi koju jõudes olime täiesti läbi, aga sellele polnud aega mõelda. Võtsime ette kohtumise kahe Juditi parema sõbraga, dringitasime ja vestlesime kõigest, ajaloost ja haridussüsteemist inimõigusteni. Istusime soojuslambi all ka, niiet külm väga ei näpistanud. Magama saime kahe aeg.
3. päev
Hommikust sõime tavaliselt üksi, sest kõik teised magasid veel, Küll aga sõime alati õhtust koos. Õhtusöögid olid alati mõnusad, minult uuriti kõige võimaliku kohta. Venelaste, kes Eestis elavad, ema isa, sugulaste, tulevikuplaanide ja muu kohta. Kõik jutt käis vaese Juditi läbi, kes kõike tõlkima pidi. Isa on neil seal üks suur kloun, niiet naljast puudust polnud. Laupäeval viis Judit mind bussile ja pidi ise kooli minema. Meie sõitsime jällegi Barcasse. Käisime Hispaanialoo muuseumis ning saime pärast seda kolm tundi vaba aega, et pidada piknik palmi all ja nautida erakordselt sooja päeva. Tollel tänaval, kus meid maha pandi, oli ohtralt igasugu tegelasi, kes kõik midagi põnevat tegid. Käisime söömas ka ja nägime suurt triumfikaart. Pärast vaba aega korjati meid jälle ülesse ja viidi linna keskele kõiksugu vaatamisväärsusi vaatama. Kogu jalgsimatk oli väga huvitav, aga õhtul andis see kõik jalgades hirmsat moodi tunda. Pärast kõiksugu kirikute ja muude ajalooliselt tähtsate paikade nägemist lubati meid veel mitmeks tunniks poodidesse. Ja vot..vau lihtsalt, millised tänavad risti rästi, kõik paksult rahvast ja ahvatlevaid kaupu täis. Mingil mõistmatul moel õnnestus meil sellest elusalt välja tulla. Koju jõudsime pimedas. Saime ainult süüa ja pidime kiirelt sättima, läksime õhtul terve projekti grupiga baari ja seejärel suurde klubisse edasi. Nagu ennegi mainisin, polnud lihtsalt aega väsinud olemiseks. Kogu selle aja oli naeratus näol. Klubi Cocoa oli hiiglaslik, kahe korruse ja kahe väga suure tantsusaaliga. Laval tantsiti ja rahvast lõbustasid karkudel hiigelnukud. Pidu lõppes vist nelja aeg, jooksime viimasele bussile ja uinusime enne, kui arugi saime. 
4. päev
Õnneks oli neljas ja ühtlasi ka viimane täispikk päev vaba. See tähendas lõunani põõnamist ja rahuliku toimetamist. Pildistasin terve maja ülesse. Neil on seal kaks suurt rõdu mõlemalpool maja ja "aed" on selline pikk ja kitsas (esimene pilt). Judit ei tahtnud oma toa akentki lahti hoida, sest naabrid vahivad sisse ja no tõesti, vaade on neil otse tuppa. Mingiaeg jalutasime randa. Rõhk sõnal jalutasime!! Rand on jah umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel ja mina sain oma jald jahedasse Vahemerre. Edasi sõitsime jälle Barcasse plaaniga šhopata nõrkemiseni. Käisime söömas, jõime sangriat, puuviljaveini, ja mina sain kõik suveniirid ja muu jama ostetud. Õhtul kohtusime paari teise grupikaaslasega ja läksime vaatama kuulsat Sagrada Familia't. See kirik, mida ehitatakse annatuste ja maksumaksjate rahade eest, ehk siis juba üle saja aasta. Välja näeb see muidugi kihvt ja suurejooneline. Õhtul kodus olles, pärast viimast õhtusööki, jagas pere mulle kingitusi, mille peale mina muidugi nutsin. Omalt poolt toodud kingitused andsin mina üle juba esimesel õhtul, nad olid kõigest üsna sillas ja vana tallinngi prooviti kohe ära. Väiksele kolme aastasele Biel'ile jätsin eesti kijutistega väikese värviraamatu. Me saime üldse hästi läbi, sest mina ei saanud temast aru ja tema ei saanud minust. Siiski oli mul privileeg mängida tema autodega, kuulata õhtuti muinasjutte ja saada head ööd musisid ja kallisid. Meeldisin vist talle :)
5.päev
Äratus oli jällegi vara, asjad olid pakitud, pere magas (hüvasti, pigem jällenägemiseni, jätsime eelmine õhtu), meie sõime hommikusöögi, sain oma võileiva millel peal "Marilin" ja kõrrejoogi kaasa ning sõitsime kohtumispaika. Hetke pärast voolasid juba pisarad, viimased kallistused ja olimegi juba rongis. Nüüd saime üksteisele ainult lehvitada. Lennujaamas saime jälle paar tundi oodata. Sõitsime Münchenisse ja sealt edasi minev lend hilines lausa paar tundi, niiet lumetormi tõttu pidime kauem maas ja õhus olema. Maandusime üks öösel ning koju saime pool 4 hommikul.
Juditiga suhtleme siiamaani iga päev tänu nutitelefonide rakendusetele ning piiramatutele võimalustele. Üritame üksteist enda eludega kursis hoida saates igasugustest pisiasjadest videolõike, pilte ja sõnumeid. Tänu sellele projektile on mul nüüd lõunamaal kodu, kuhu olen alati oodatud ja pere, keda kunagi ei unusta. :)
No comments:
Post a Comment