Viimasel õhtul kinkis meie kallis sõber ja kaameramees Jose mulle ja Angelale öko märkmiku. Ja nagu paljud teisedki, palusime kõikidel endale midagi mälestuseks kirjutada. See on nüüd täpselt selline koht mida vaadata, kui tuju halb või tunne, et millegagi hakkama ei saa. Siis tuleb meelde, et me korraldasime sigavinge noortevahetuse ja mul on sõbrad, kes mind hoiavad ja armastavad, üle Euroopa laiali. Seljakotiga reisimine tundub aina ahvatlevam. Teine lahe asi, mis naeratama paneb, on need väikesed kirjakesed. Igal noorel oli oma ümbrik seinal kuhu sai nädala jooksul midagi anonüümselt kirjutada ja neid on väga väga lahe nüüd lugeda. Veel üks kingitus oli see armas käekett, mille kinkisid meile (samuti mulle ja Angelale) kaks prantsuse tüdrukut, lihtsalt niisama. Nüüd on meil kõigil neljal selline ja nad on alati minuga koos. Üleüldse oli see nädal üks parimatest mu elus ja neist lahti lasta ja lennukile saata oli kohutavalt raske. Ehmatasime nii mõnegi oma nutetud nägudega ära. Õnneks on meil telefonid ja internet, kus pidevalt suhelda saame halleluuja ja jällenägemiseni!
No comments:
Post a Comment